Symmesi augu teooria uurimine: julge 19. sajandi väide lohkse Maa olemasolust ja selle püsiv pärand. Avastage, kuidas ühe mehe radikaalne idee käivitas teadusliku arutelu ja inspireeris põlvkondi avastajaid.
- Sissejuhatus: Symmesi augu teooria originaalid
- John Cleves Symmes Jr.: Teooria taga olev mees
- Lohkse Maa mudel selgitatud
- Teaduslik vastuvõtt ja avalik reaktsioon 19. sajandil
- Ekspeditsioonid ja katsed teooriat tõendada
- Mõju kirjandusele, kultuurile ja pseudoteadusele
- Kaasaegsed vaated: ümberlükkamine ja pärand
- Kokkuvõte: Püsiv paeluvus Symmesi augu vastu
- Allikad & viidatud teosed
Sissejuhatus: Symmesi augu teooria originaalid
Symmesi augu teooria, mille esitas 1818. aastal Ameerika armee ohvitser John Cleves Symmes Jr., väidab, et Maa on lohkne ja sisaldab suuri sisemisi ruume, mille juurde pääseb põhja- ja lõunapolaarsest avas. See idee kujunes välja intensiivse teadusliku uudishimu ja avastuste perioodil, mil tuntud maailma piirid laienesid kiiresti ja polaarpiirkondade saladused jäid lahendamata. Symmes, kellele olid inspiratsiooniks varasemad lohkse Maa hüpoteesid, eriti Edmond Halley omad, edendas oma versiooni, kuulutades avalikult välja oma uskumuse “Symmesi augud” — hiiglaslikud ringikujulised sissepääsud polaarses osas, mis viivad elamiskõlblikku sisemaailma.
Symmesi teooria ei olnud lihtsalt spekulatiivne fantaasia; ta kampanis aktiivselt riigi toetatud ekspeditsioonide nimel polaarpiirkondadesse, püüdes oma väiteid tõestada. Ta avaldas ringkirju, pidas loenguid ja kogus tagasihoidlikku poolehoidu, kellest mõned püüdsid veenda Kongressi rahastama uurimismissiooni. Teooria sai populaarse kujutluse osaks, mõjutas kirjandust ning inspireeris nii teaduslikku arutelu kui ka avalikku lummust tundmatuga. Hoolimata empiirilise tõenduse puudumisest ja geoloogiateaduse edusammudest, mis lükkasid ümber lohkse Maa võimaluse, jääb Symmesi augu teooria silmapaistvaks näiteks varase 19. sajandi pseudoteadusest ja selle kohtumisest ajastu avastushimu ja seiklusvaimuga (Library of Congress; Smithsonian Institution).
John Cleves Symmes Jr.: Teooria taga olev mees
John Cleves Symmes Jr. (1779–1829) oli Ameerika armee ohvitser, kaupmees ja loengupidaja, kelle nimi seondus “Symmesi augu teooriaga”, julge hüpoteesiga, mis väidab, et Maa on lohkne ja sellele pääseb ligi suurte avade kaudu polaarses osas. Symmes, tuntud New Jersey silmapaistva perekonna järeltulija, kuulutas oma teooria esmakordselt 1818. aastal ringkirjas teaduslikele institutsioonidele ja valitsuse ametnikele, milles innukalt kutsus üles uurima polaarpiirkondi nende pretendeeritavate sissepääsude avastamiseks. Hoolimata ametlikest teaduslikest teadmistest ebausku ja pilke eest, ei lasknud Symmes end heidutada, alustades pidevat kampaaniat avalike loengute korraldamiseks üle Ameerika Ühendriikide, et edastada oma ideid ja hankida toetust polaar ekspeditsiooniks.
Symmesi nägemus ei olnud mitte ainult spekulatiivne; ta uskus, et Maa siseosa on elamiskõlblik ja võiks potentsiaalselt toetada elu, väide, mida ta tõestas teaduslike argumendid ja loominguliste oletustega. Tema jõupingutused meelitasid kokku väikesest, kuid kirglikust liikmeskonnast, sealhulgas James McBride’ist ja Jeremiah N. Reynoldsist, kes populariseerisid teooriat edasi ning lobbisid Kongressis ekspeditsiooni rahastamise nimel. Kuigi Symmes ei saanud kunagi ametlikku toetust ega näinud oma eluajal ühtegi ekspeditsiooni, jättis tema kampaania püsiva jälje Ameerika populaarsetesse kultuuridesse ja teaduslikku uudishimu varase 19. sajandi jooksul. “Symmesi auk” muutus kirjanduses ja pseudoteaduslikus arutelus kindlaks, illustreerides ajastu lummust avastamise ja inime teadmiste piiride üle (Library of Congress; Smithsonian Institution).
Lohkse Maa mudel selgitatud
Symmesi augu teooria, mille esitas 19. sajandi alguses John Cleves Symmes Jr., on tähelepanuväärne versioon laiemast lohkse Maa mudelist. Symmesi arvates ei ole Maa tahke sfäär, vaid koosneb lohkse koore kihist, mille paksus on umbes 800 miili, suurte avade — nüüd tuntud kui “Symmesi augud” — kaudu põhja- ja lõunapoolustel. Symmes teoretiseeris, et need polaarsed avad, mille läbimõõt peaks olema 4 000 miili, annavad juurdepääsu Maa sisemusele, mille ta uskus olevat elamiskõlblik ja millel on potentsiaalselt oma atmosfäär, taimestik ja isegi elu vormid. See mudel erineb varasematest lohkse Maa kontseptsioonidest avade suuruse ja asukoha täpsustamise ning seeria kontsentriiliste sisevihkude soovitamise poolest, millest igaüht võiks toetada elu.
Symmesi ideed põhinemas teaduslikul uudishimul ja spekulatiivsel vaimul, ammutasid nad tol ajal käibel olevatest aruteludest geoloogia, magnetismi ja polaarsete uurimiste teemadel. Ta kampaanis aktiivselt valitsuse toetatud ekspeditsioonide nimel polaarpiirkondadesse, lootes oma teooriat tõestada otsese vaatlemise teel. Kuigi tema ettepanekud ei saanud kunagi teoks, haaras Symmesi augu teooria avalikkuse kujutlusvõimet, mõjutades kirjandust, pseudoteadust ja isegi mõningaid varaseid teaduslikke arutelusid Maa struktuuri üle. Hoolimata sellest, et kaasaegne geoloogia ja polaaruuringud lükkasid selle täielikult ümber, jääb Symmesi augu teooria huvitavaks näiteks, kuidas teaduslikud hüpoteesid võivad põimuda kultuurilise mütoloogiga ja tänapäeva teadmiste piiride ületamisega (Library of Congress; National Geographic Society).
Teaduslik vastuvõtt ja avalik reaktsioon 19. sajandil
Symmesi augu teooria, mille esitas John Cleves Symmes Jr. 19. sajandi alguses, väitis, et Maa on lohkne ja sellele pääseb ligi suurte avade kaudu polaarses osas. Selle tutvustamisel kohtas teooria nii imetlust, skeptitsismi kui ka pilke nii teadusringkondades kui ka avalikkuses. Teaduslik kogukond, mis hakkas üha enam tuginema empiirilisele vaatlemisele ja geoloogia tekkivatele põhimõtetele, lükkas peaaegu üksmeelselt Symmesi väited usutavatest tõenditest puudumise tõttu tagasi. Märkimisväärsed teaduslikud institutsioonid, nagu Smithsonian Institution, ei toetanud teooriat, ning selle ajastu tuntud geoloogid lükkasid ümber polaarsed avad või lohkse Maa struktuuri võimaluse, toetudes tolleaegsele arusaamale planeetide tekkimisest ja gravitatsioonist.
Hoolimata teaduslikust tagasilükkamisest köitis Symmesi augu teooria avalikkuse kujutlusvõimet. Symmes alustas aktiivset kampaaniat oma ideede edendamiseks, pidades loenguid ja jagades ringkirju üle Ameerika Ühendriikide. Tema jõupingutused tõid kokku väikesest, kuid entusiastlikust järgijaskonnast, sealhulgas Jeremiah N. Reynolds, kes nõudis valitsuse toetatud polaarset ekspeditsiooni. Teooria seikluste, saladuste ja avastamata maailmade lubaduse segu resoneeris avalikkusega, kes oli lummatud avastamistest ja tundmatust. Tol ajal kajastasid ajalehed ja populaarne kirjandus sageli sensatsiooniliselt seda kontseptsiooni, kütkestades veelgi rohkem avalikku huvi. Kuid, kui teaduslik teadlikkus kasvas ja polaaruuringud ei leidnud tõendeid nii kutsutud “aukude” kohta, kaotas teooria järk-järgult tõsise tähelepanu, jäädes kummaliseks jalgu pseudoteaduslike ideede ajaloos (Library of Congress).
Ekspeditsioonid ja katsed teooriat tõendada
Symmesi augu teooria, mille esitas John Cleves Symmes Jr. 19. sajandi alguses, väidab, et Maa on lohkne ja sellele pääseb ligi suurte avade kaudu polaarses osas. See julge hüpotees inspireeris mitmeid ettepanekuid ekspeditsioonide ja avalike kampaaniate läbiviimiseks, mille eesmärk oli tõestada nende polaarselte sissepääsude olemasolu. Symmes ise oli kõige häälsem propageerija, esitades 1822. aastal USA Kongressile rahataotlust ametliku ekspeditsiooni korraldamiseks põhja poolusele. Hoolimata asjaolust, et Kongress lükkas selle lõpuks tagasi, köitis idee avalikkuse kujutlusvõimet ning mitmeid silmapaistvaid tegelasi, sealhulgas Jeremiah N. Reynolds, kes sai polaaruuringute peamiseks propageerijaks. Reynolds pidas loenguid ja lobbis valitsuse toetuse nimel, aidates hoida teooriat avaliku tähelepanu all ja mõjutades lõpuks 1838. aastal käivitatud Ameerika Ühendriikide uurimisekspeditsiooni, kuigi see missioon ei otsinud spetsiifiliselt Symmesi auke (Library of Congress).
Hoolimata ametliku toetuse puudumisest tehti ka eraalgatusi. Symmes ja tema järgijad organiseerisid väiksemaid ekspeditsioone, kuid neid taksid puuduolevad ressursid ja äärmuslikud polaarilootused. Ei leitud kunagi usutavaid tõendeid polaarsest avadest, ja teooria kaotas järk-järgult teadusliku toe, kuna polaaruuringud arenesid ning tõeline olemus Arktika ja Antarktika piirkondadest sai paremini mõistetud. Siiski, nende ekspeditsioonide ümber kujunenud hurjuta aitas kaasa avastuste laiemale ajajärgul ja Maa saladuste püsivale ligitõmbele (Smithsonian Institution).
Mõju kirjandusele, kultuurile ja pseudoteadusele
Symmesi augu teooria, mis väitis, et Maa poolustes on suured avad, mis viivad elamiskõlblikku sisemaailma, on avaldanud märkimisväärset mõju kirjandusele, kultuurile ja pseudoteaduslike ideede arengule. 19. sajandil köitis teooria avalikkuse kujutlusvõimet, inspireerides spekulatiivse ilukirjanduse lainet. Erakordselt, Edgar Allan Poe romaan The Narrative of Arthur Gordon Pym of Nantucket ja Jules Verne’i Journey to the Center of the Earth kasutasid maa-aluste maailmade kontseptsiooni, segades seiklust ajastu avastamata piirete lummuse ja nende uudishimu huvidest. Need teosed mitte ainult ei meelelahutanud, vaid kajastasid ka tolleaegset uudishimu planeedi saladuste ning teaduse piiride üle (Library of Congress).
Kultuuriliselt aitas Symmesi augu teooria kaasa “Lohkse Maa” mütoloogia loomisele, mis püsib ka kaasajal konspiratsiooniteooriates ja populaarsetes meedias. Idee peidetud tsivilisatsioonidest pinnase all on ilmunud koomiksites, filmides ja televisioonis, tihti metafoorina tundmatule või alateadlikule. Teooria püsimine pseudoteaduslikes ringkondades on ilmselge pidevate väidete kaudu salajaste polaarsenduste ja valitsuse salatsemise kohta, hoolimata üha kasvavast teaduslikust tõendusest vastandlikult (NASA).
Symmesi augu teooria püsiv tõmbevõime rõhutab inimkonna lummust tundmatute ja alternatiivsete reaalsuste üle. Selle pärand on tõend teaduslike ideede võimest kujundada kultuurilisi narratiive ja toita nii loomingulist väljendust kui ka pseudoteaduslikke uskumusnüsteeme.
Kaasaegsed vaated: ümberlükkamine ja pärand
Symmesi augu teooria, mis väitis, et Maa poolustes on suured avad, mis viivad elamiskõlblikku sisemaailma, on kaasaegse teaduse poolt täielikult ümber lükatud. Geoloogiliste, seismiliste ja polaaruuringute arengud on andnud vaieldavat tõendit, et Maa ei ole lohkne ja et selliseid polaarsendusi ei eksisteeri. Eriti seismilised uuringud on detailselt kaardistanud Maa sisemist struktuuri, paljastades kindla koore, viskoosse mantli ja tihe tuuma, jättes John Cleves Symmes Jr. ja tema järgijatele ettekujutatud avadele ruumi. Satelliitpildid ja otsesed ekspeditsioonid nii Arktikas kui Antarktikas on veelgi tõestanud, et sellised augud või peidetud tsivilisatsioonid puuduvad (United States Geological Survey).
Hoolimata teaduslikust vääruslikkusest on Symmesi augu teooria jätnud püsiva kultuurilise pärandi. See inspireeris 19. sajandi seiklusliteratuuri ja spekulatiivset ilukirjandust, mõjutades selliseid teoseid nagu Jules Verne’i “Journey to the Center of the Earth.” Teooria tõi kaasa ka laiemale lohkse Maa mütoloogiate žanrile, mis jätkuvalt ilmub populaarse kultuuri ja konspiratsiooniteooriatesse tänapäeval. Teadlased peavad selliste ideede püsivust inimkonna uudishimu ja avastamata piiride lummuse peegelduseks, isegi kui need seisavad silmitsi ületamatult teaduslike tõenditega (Library of Congress). Seega teenib Symmesi augu teooria teadusliku arusaama arengute ja loovat spekuleerimist korralduse juhtumina, mille lõpetavad lõpuks range teaduslik uurimine.
Kokkuvõte: Püsiv paeluvus Symmesi augu vastu
Symmesi augu teooria püsiv huvi, vaatamata teaduslikele tõenditele, rõhutab spekulatiivse geograafia püsivat tõmbet ja inimkonna tungi avastada tundmatut. John Cleves Symmes Jr. ettepanek suurtest avadest Maa poolustes, mis viivad elamiskõlblikku sisemaailma, köitis avalikkuse kujutlusvõimet ja inspireeris kirjanduse, kunsti ning isegi ettepanekute seas ekspeditsioone kogu 19. sajandi jooksul. Teooria püsimine võib seonduda selle teadusliku uudishimu, seikluse ja peidetud maailmade võlu seguga, mis on teema, mis jätkuvalt resoneerib populaarse kultuuri ja pseudoteaduslike ringkondade seas tänapäeval.
Kuigi kaasaegne teadus on põhjalikult ümber lükanud polaraukude ja lohkse Maa idee geoloogia, seismoloogia ja polaaruuringute arengutega, jääb Symmesi auk sümboliks ajastu uurimistöös ja valmisolekus vaidlustada kehtestatud parameetreid. Teooria pärand on ilmne selle mõjude kaudu ulatuslikus ulatuses ilukirjanduses, alates Jules Verne’i Journey to the Center of the Earth kuni kaasaja meediani, mis peegeldab ühiskonna huvi meie jalgade all olevate saladuste vastu. Symmesi augu lugu on meeldetuletus kriitilise mõtlemise, teaduslike tõendite piiride ning ebatavaliste ideede kujundava jõu olulisusest, isegi kui need on lõpuks tõestatud rangete uurimistegevustega (Library of Congress; National Geographic Society).
Allikad & viidatud teosed
